Savisaar tõmbas kaardipakist Kadri Simsoni fraktsiooni juhiks

Kadri Simson valiti eile Riigikogu Keskfraktsiooni juhiks, sest Vilja Savisaar siirdub Euroopa Parlamenti. Ma arvasingi eile, et fraktsiooni juhi koht täidetakse eelneva töökogemuse järgi. Nii Vilja kui Kadri on olnud Edgar Savisaare abid. Siis aga meenus, et mängus on hoopis kaardipakk, kust siis ilmselt tõmmatigi Kadri välja.

Edgar Savisaar ja tema kaartide pakk. Pealmine kaart on Keskfraktsiooni rooliRatta keerutaja - Kadri Simson. Foto Virgo Kruve 18.06.2009

Kes nüüd täpselt teab, kuidas Edgar ja Vilja selle asendaja (asenduskaardi) küsimuse muidu oleksid lahendanud aga ma arvan, et kõvade poliitmänguritena kasutasid nad kindlasti kaardid valmistanud maagi poolt koostatud reegleid.

Kaardimäng JOKK reeglid. Kohandatud Toompea Keskfraktsioonis mängimiseks. Foto Virgo Kruve

Kaardimäng JOKK
Koosneb kaheksast 4 kaardilisest komplektist ning ühest Edgarist. Osaleda võib kuni 8 mängijat, kelle arvul valitakse pakist ka 4-kaardised komplektid. Igas mängus jagatakse muude kaartide seas välja ka Edgar.
Mängitakse ümber laua. Igaühele jagub 4 kaarti, kuid Edgar´i mängusoleku tõttu satub ühele mängijaist ka viies kaart (mis ei pea tingimata Edgar olema). Alustab noorim, libistades endast paremal pool istujale mööda lauda, tagurpidi keeratult, ühe oma kaartidest ja saades temalt ühe kaardi samal kombel tagasi. Siis vahetab alustajast järgmine mängija omakorda kaardi endast paremal pool istujaga ja nõnda järjest edasi.
Iga mängija otsustab, kelle pildiga 4-kaardi komplekti ta sellise vahetuse teel koguma hakkab. Edgar võib asendada ükskõik millist kaarti. Näiteks loetakse täiskomplektiks 3 “Kadrit” + Edgar. Sellise, Edgar´iga komplekti võidumäääraks on 1 punkt. Ilma Edgar´ita komplekti (näiteks 4 “Kadrit”) võidumääraks aga 2 punkti.

Ma arvan, ühel mängijal oli taoline kaartide rivi:

Kaardimäng Keskfraktsiooni juhi kohale: Kadri Simson, Jüri Ratas, Mailis Repš, Ain Seppik ja "must hobune". Foto Virgo Kruve

Kus see kaardimäng täpselt aset leidis polegi väga tähtis. Küll aga teame, et kahest mängijast Savisaarest oli Vilja kaardimängus alustaja. Kumb neist hakkas just Kadri pildiga kaarte koguma ei oma ka tähtsust. Me võime seda vaid oletada. Küll aga teame kindlalt, et üks mängijatest sai kokku reeglitele vastava täiskomplekti 3 “Kadrit” + Edgar või siis 4 “Kadrit”. Seega oligi võitja Keskfraktsiooni juhi kohale selgunud – Kadri.

Samuti vaikib ajalugu, kumb Savisaartest selle peale rohkem rõõmustas aga kindlasti tugevdas Edgar Savisaar sellega oma poliitiliste trumpnaiste rida. Kes siis vajadusel võtavad kõik rünnakud tema eest naeratusega vastu.

Edgar ja tema 3 trumpkaarti poliitilisteks kaardimängudeks Tallinnas, Toompeal ja Brüsselis. Foto Virgo Kruve

Kas pole mitte kena rivi?

---

Joone alune hoiatus!

Kõik mitte-nõustujad ja neutraalsele arvamusele jääjad mõistetakse aga …, ei, mitte surma vaid hukka! Nende küsimusega tegeldakse aukohtus, kus ülemprokuröriks on Keskerakonna au- ja südametunnistus Ain Seppik isiklikult.

Jätke kärbse tapmise vabadus alles! Ka Obamale!

Ma naersin eile kui õhtulehes oli pealkiri, et kassid on rumalamad kui koerad ning Barack Obama pidi tapma televisiooni otse-eetris tüütu kärbse. Kui sellest viimasest rääkis õhtul TV3 oma uudistes, siis muutusin kurvaks. Nüüd teatab Õhtuleht Obama peale vihastest loomakaitsjatest. No see maailm peab olema ikka väga suures kriisi kui kärbse tapmisest (isegi USA presidendi käe läbi) tehakse uudiseid ja keegi võtab vaevaks kärbse surma peale protestida. Iga 5 sekundi tagant sureb maailmas endiselt inimene nälga ja meile räägitakse kärbse õigustest. Või siis hobuste, koerte, lammaste pidamisest. Otsige omale teine asendustegevus, loomakaitsjad või hakake üleüldse esmalt inimesteks.

Delfi Obama kärbsetapp tegi loomakaitsjad pahaseks

Hele laks! Obama tappis otse-eetris kärbse

Õhtuleht tegi kärbse tapmisest loo, mille lugemise ja video vaatamise peale siis mõttetud inimesed kulutavad oma ainsa elu väärtuslikke minuteid. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=334336

Kirikus vandujad matavad demokraatia

Eile kirjutasin sellest, kuidas IRL-i inimesed kavandasid, ehitasid ja tellisid Eesti edu mahamatmist tähistava samba, mida tuntakse millegi pärast ka Vabadussõja sambana. Nüüd loen Indrek Saare kirjeldust, kuidas sama pundi kirikus vandumas käinud “Äraostmatud” tiib juurutab politseriiki.

Nõnda juhtus esmaspäeval riigikogus vastu võetud karistusseaduse muutmise seadusega, mis annab tulevikus võimuparteidele oluliselt avaramad võimalused ebasoovitavate vabamõtlejate hirmutamiseks ning ehk ka karistamiseks.

Kõva käe ihalejatele teeb ilmselt rõõmu ka seadusesäte, mis võimaldab hirmutada valitsuse ja riigikorralduse suhtes kriitilisi ajakirjanikke „valeandmete levitamise eest“ kuni kuueaastase kinnimajja paigutamisega.

Kuidas siis selline jamps sai seaduseks riigis, mis peaks kõigi deklaratsioonide kohaselt austama inimõigusi, sealhulgas õigust omada ja avaldada oma arvamust?

Kõnealune seaduseelnõu jõudis oma esialgsel kujul riigikogu õiguskomisjoni juba mõni aeg tagasi, olles ette valmistatud justiitsminister Rein Langi poolt.

Menetlemise käigus aktiviseerusid komisjoni esimees Ken-Marti Vaher ja tema erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, kes esitasid eelnõule hulga muudatusettepanekuid, eesmärgiks karmistada karistusi ja laiendada võimalike süütegude tegijate ringi. Justiitsministeeriumi esialgne hinnang neile ettepanekutele oli jõuliselt negatiivne, sest Rein Lang sai loomulikult aru, mida taotleti. Taotleti valju korda.

Normaalses olukorras oleks eelnõu jäänud ilmselt seisma ja komisjoni uut esimeest ootama. Aga kuna vähemusvalitsus on end tänaseks paljuski nurka mänginud, avas see äraostmatute riismetele uue võimaluse.

Nimelt on valitsuskoalitsioonil maksutõusude, eelarvekärbete ja töölepinguseaduse muudatuste tegemiseks vaja koos hoida kõik need 50 häält, mis neil on, ja selle tabasid machiavellid ära.

Tulemus on meil käes. Rein Lang pani suu kinni ja Reformierakonna saadikutel, kes liberaalidena poleks tohtinud toetada demokraatia piiramist, tuli oma veendumustest taganeda. Vastasel korral võinuks nende valitsemisaeg tänaseks juba läbi olla.

Jääb vaid loota, et edaspidi jäävad tulemuseta mõne partei katsed allutada ka Eesti kohtusüsteem poliitilisele juhtimisele. Ja et hoolimata mõne fanaatiku üritustest kehtestada vali kord ning toppida teisitimõtlejatel suu kinni, võib igaüks meist ka tulevikus valitsuse suhtes kriitiline olla.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=24100157

Tavaliselt ma nii pikalt ei tsiteeri aga antud juhul pidasin seda vajalikuks, et patoloogiline kiiruseületaja Ken-Marti Vaher ja tema meetodid oleksid mul endal kergemini leitava. Pealegi, kes teab ette kui kauaks seda delfitki jätkub. Äkki läheb nagu Hans H. Luige esimese interneti portaaliga www.mega.ee mis tegutses veel kusagil sajandivahetuse paiku ja jäi tookord delfile alla.

Oleks vist aeg meenutada Äraostmatu Ken-Marti Vaheri justiitsministriks oleku ajast pärinevat õhupalli, mis nagu selgus, oli kasutamatult kestvam kui poliitikas täis puhutud ja siis pauguga tühjaks läinud Res Publica nimeline projektipartei. Selle riismed leidsid õnneks väärilise kasutuse Isamaaliiduga kokku traageldamiseks.

Loosungitega "Uus poliitika" ja "Vali kord" ning "Murrame läbi" ajaloo prügikasti maandunud Res Publica õhupall osutus kestvamaks kui nende plakatite taga seisnud Äraostmatud ja teised Res Publica erakonna liikmed. Foto Virgo Kruve

Ma hakkasin mõtlema, et mingi värk on nende praeguste vähemusvalitsuste parteidega. Res Publica kummist õhupallid on kestvamad kui inimeste seisukohad, programm ja erakond ning samuti on Reformierakond tuntud kummist toodete – kondoomide, kampaaniates kasutamise poolest. Äkki peaks tegema nüüd parteide vahel jaotuse mitte nende ideoloogiate parem-vasak skaala järgi vaid näiteks kummi kestvuse alusel? Ootan arvamusi, eriti kondoomipartei Reformierakonna kohta.