Laske noortel ennast surnuks juua!

Ma tahaksin olla praeguste noorte ja laste suhtes optimistlik aga majanduslikke trende vaadates ei saa seda kohe mitte. Sellest lähtuvalt arvan, et pigem hakaku riik rasestumise vastaseid vahendeid hinnadumpinguga müüma, abordi tegijatele antagu aumedaleid ja etanoli sisaldavad joogid olgu endistviisi kauplustes kergelt kättesaadavad.

Ainult nende eelnevate meetodite järgimisel võiks Eesti vabaneda üleliigsest arvust inimestest ja mitte panna hirmsat koormat veel sündimata lastele (Inno: ÄRA TEE, KUI VÕIMALIK, LAST!!!). Eesti riigi võlg on väike aga ometigi peavad pered tagasi maksma hiigelsuureks puhutud kinnisvara mulli ajal ostetud kinnisvara ja selle intressid.

Elamukinnisvara hinnad, mis on juba kukkunud 30-50 protsenti, langevad suure tõenäosusega veel vähemalt 20-30%, kuna pangad hoiavad kinnisvaraturgu kunstlikult üleval ja pole hakanud tagatisi massiliselt likvideerima, kirjutab varahaldusettevõtte Avaron partner Kristel Kivinurm-Priisalm juunikuises Saldos.

Ehitusuudised

Meenub ütlus, et vaesus sünnitab vaesust. Lääne ühiskonnad ei ole ühelgi sajandil nii hästi ja tehnoloogiliselt arenenult elanud kui praegu aga ometigi sünnib lapsi vähem ja iive on negatiivne. Ma arvan, et see on hea, sest miks tekitada juurde majanduskriisi tõttu virelema jäävaid põlvkondi. Sisuliselt pärast globaalse vabaturumajanduse rakendamist on kõik tootvad tööstusharud viinud oma tehased rikastest riikidest ära. Ssinna, kus on veel odavat tööjõudu ja ollakse valmis töötama vaid toidu eest. Pole põhjust arvata, et ka edaspidi võiks taoline trend väheneda.

Eelmises postitused viitasin, kuidas mitmed majandusharud on muutunud ebarentaabliks. Eesti Vabariigis isegi piirituse tootmine, kuigi juuakse kusagil 14 liitrit puhast etanoli inimese kohta aastas ja viinast on niigi 60 % sinna juurde lisatavat vett. Seega ei ole probleem mitte üksikutes halvasti juhitud ettevõtetes või globaalselt ämbrisse astunud tööstusharudes (autotööstus: Ford, GM, Saab, Toyota) vaid süsteemsem.

Nimelt arvati, et liberaalne turumajandus ja vaba turg kaupade ja inimeste liikumisega võimaldab ühiskonna ümber kujundada paremale ja rikkamale tasemele. Kuid see kõik on näiliselt. Jah, asju on inimestel rohkem aga samavõrra ka kohustusi. Ma ei hakka siin välja tooma iga ameeriklase kohta võetud välisvõlga (mälu järgi olen kuulnud summaks 60 000 USD) aga see oli sedavõrd suur, et vaid täiendavate laenude võtmisega on võimalik maailma ainsat suurvõimu praegugi veel kuidagi veepeal hoida. Aga kui dollari positsioon globaalse valuutana nõrgeneb? Kes siis ostab nende võlakirju ja finantseerib seda paradigmat, et rohkem tarbides saavutame ka majanduskasvu ja õitsengu. Muideks Äripäev algatas kampaania, et Eesti majanduskriisist välja toomiseks tuleks hakata rohkem tarbima. Aga kas nad on öelnud valitsusele, et lõpetagu see kärped ehk siis kokkuhoid ja hakaku hoopis rahapakke laiali jagama? Ma loeksin heameelega, kuidas valitsus teeks otsuse mitte koolitoidu ära kaotamisest vaid hoopistükis lastele hommikusöögi raha maksma hakkamisest vanemate pangakontole. Lisaks võiks teha otsuse, et kõik alla Eesti keskmise palga teenivate laste vanematel on võimalus avalduse esitamisel hakata saama automaatselt 300 krooni asemel näiteks 1200 krooni kuus. Kõik see raha jääks siis majanduskasvu, kuid iseasi, kas ka Eesti majandusse. Ilmselt mitte, sest Eesti on muutunud tänu Rootsi pankade käsnaks, millest imetakse koloonia sarnaselt emamaa jaoks välja “kasumit,” sest asukohamaa seadused on röövkapitalismi keelustanud. Olen varem kirjutanud ka, et keskmine tarbimislaenu intress oli Eestis Euroopa kõrgeimate hulgas ehk üle 12 protsendi, Rootsis oli see aga 0,21 %! Millest tuleneb sedavõrd suur erinevus?

Intresside erinevus oleks veel üks põhjus, miks mitte sünnitada Eestis last, sest tema kasvatamiseks vajalike teenuste finantseerimine on 60 korda kallim kui Rootsis. Võite ju öelda, et laenude intress on suur ja ära siis võta seda. Aga kust peab noor pere saama raha elamispinna, sisustuse ja tööl käimiseks vajaliku peale (riided kasvõi)? Praegune palgatase on just nii nagu ta on, ehk siis pakutakse 5000 krooni BRUTOS: TTÜ otsib turunduse ja meediajuhti, mida märkas Krissu ja sõnastas selle irooniliselt: Parim ametipost on avastatud

Kuid aitab sellest sünnitusealiste naiste hirmutamisest ja meestele võimaliku (elatisraha) maksusilmuse lõksule viitamisest. Jätkem lollidele nende vabadus etanoli manustada, sest alkohol teatavasti on ju tarkade inimeste jook (kes teavad oma piire see tähendab, et ka majanduslikus mõttes) ja jätame endise abiministri üksinda võitlema alkotööstuse lobby vastu, mis on Toompea fraktsioonid saanud üsna lühikese lõa otsa. Kuidas muidu selgitada olukorda, et Eestis puudub viinal riiklik monopol ja alkoholi saab igast toidu- ja külapoest ning 7 päeva nädalas.

Eestis on alkopopside marke – need on gin’id, maitsestatud õlled, siidrid jne – elaniku kohta kõige rohkem maailmas. Sageli on raske neis jookides orienteeruda, sest neid tuleb nii kiiresti juurde. Ja eristada kõrvuti riiulil seisvat mahlaga maitsestatud õlut Arcticu spordijoogist on pudeli järgi võimatu.

Pealegi on osa tekste pudelitel nii peenes kirjas, et võta või luup appi. Need tooted on aga eelkõige suunatud noortele. Seda võib järeldada juba reklaamidest, kus ahvatluseks pole niivõrd alkohol ise, kuivõrd alkopopsidega koos käiv glamuurne piduelu. See on alkoholitootjate turundusvõte endale noore tarbija kasvatamisel.

Ja samas teame, et just noorte alkoholitarbimine on see, mis meid eristab negatiivses mõttes Euroopa Liidu n-ö keskmisest riigist. Eriti suur on meil statistika kinnitusel alkoholi tarbimine tüdrukute, tulevaste emade seas.

Peeter Laasik http://www.tartupostimees.ee/?id=133505

Võiks veel küsida, et kui eliit ei saa hakkama majanduse ja töökohtadega, siis miks nad ei võitle ühiskonna pahede vastu. Vastus on küüniline: ühiskond hoitakse surmade tõttu ohjes hoitaval suurusel. Meenutage seda pärisorjuse aegset väidet eesti talupoegade elu kohta, et kõik olid viinast purjust: mehed, naised, raugad ja isegi sülelapsed.

20.05.2009 väsinud mees ja tema odekolonni pudel Angerja trammipeatuses. Eestis olgu majanduskasv või -kriis, peamine on hoida rahvas etanoli sõltuvuses. Siis on teda hea valitseda. Foto Virgo Kruve

Majanduskuriteod viivad firmad pankrotini

Ükskõik milline inimtegevuse valdkond või millegi valmistamine ei saa oma olemuselt olla kahjumlik. Kuidas oleks võimalik, et piima hind on alla oma tootmise hinna? Või kuidas saab piirituse valmistamine viina toorainena viia pankrotini? Vastus on hirmutav: juhtkondade suuremahuline kuritegevus ja firmade sihilik pankrotistamine.

Mäletate Erki Aavik´u ja Weroli rapsiõli tehaste juhtumit? Seal öeldi, et tuleviku perioodideks sõlmitud tehingud tooraine liialt kõrge hinnaga ostmiseks viisidki firma riigi omandusest ära müümiseni. Keegi ei ole aga küsinud või vähemalt ei ole mina seda tähele pannud, kas mitte ei võinudki taoline tegevus olla nimme ette võetud, et riigilt “kahjumlik” ettevõte kätte saada ja see siis odavalt erasektorile ära müüa. Sarnaseid toimivate ettevõtete pankrotti ajamisi esines väga palju ka 1990-ndate alguses kui platsi puhtaks löövad isamaalsed Mart Laari pundist tegid omalt poolt kõik võimaliku, et majanduses tekitada juurde era- või välisomanikele kuuluvat omandit. Taoline varade ümberjagamise periood oli ka hea aeg rikastumiseks, sest ühe õnnestunud petuskeemiga võis teenida rohkem kui ülejäänud elu ajal ausat palgatööd tehes.

Eile tuli teade, et Quelle kataloogifirma omanikfirma Saksamaal läks pankrotti. Olen minagi näinud selle Eesti esinduse katalooge ja reklaame postkastist leidnud, kuid kuuldavasti ei pidavat see mõjutama siinseid kliente. Saame näha.

Eestist natuke väiksema firma juhtum. Virumaa Teataja kirjutab Rakvere piiritusetehase pankrotti minekust 76 miljoniliste nõuete tõttu, kuigi varasid oli bilansiliselt 93 miljonit. Minu matemaatika näitab, et vahe on 17 miljonit plussis. Seega oli firma likvideerimiseks mõni muu põhjus. Kas juhtkonna poolt toime pandud majanduskuritegude varjamise soov, näiteks omastasid firma vara ja nüüd lasid kogu kupatuse likvideerida või siis taheti anda Moe piiritusetehasele turgu valitsevat positsiooni. Äkki olid neil isegi samad omanikud?

Euroopast on mul meeles Itaalia toiduainete tootja Parmalat juhtum, kus juhtkond suutis firmale tekitada 20 miljardi euro ehk 320 miljardi krooni suuruse puudujäägi. Eesti riigeelarve oli parimatel aegadel 100 miljardi ligidale. Kas te kujutate ette, millises mahus pidi sellest firmast varasid välja kanditama või siis raha arvetega välja liikuma, et kasvõi Eesti Vabariigi käesoleva aasta eelarve jagu kõrvale toimetada? Iga päev ligi miljard krooni! Kui arvestada ainult tööpäevi, siis isegi rohkem. See eeldas suurejoonelist planeerimist ja “mõisa köis las lohiseb” suhtumist ka keskastme juhtide tasandil. Muidugi ei toimunud see ühe aastaga vaid mitmete jooksul aga siis tuleb tunnistada, et audiitorite ja järelevalve süsteem ei kõlvanud mitte kusagile. Seejuures ei ole selle eest mingeid karistusi järgnenud. Tõsi, paar suuremat juhti olid küll kohtu alla antud aga mul puuduvad andmed, kas neid suudeti ka süüdi mõista või siis kui kauaks.

Kuid rääkides kadunud tootjatest siis meenub mulle sakslaste Grundig, mille kellraadio on mul töötanud praeguseks umbes 10 aastat isegi pärast firma enda likvideerimist. Usun, et televiisorid on tal ka sama hästi vastu pidanud. Äkki müüdi kaubamärk mõnele teisele firmale ja ka sellel sajandil on midagi selle sildi all valmistatud, ei ole uurinud aga ühe pankroti tegi firma sajandivahetuse paiku läbi.

Itaaliaga seostub mulle veel üks pankrotti läinud koduelektroonika firma – Olivetti. Ma ei taha sellega nüüd viidata, nagu oleks seal rahapesu ja majanduskuriteod kuidagi levinumad aga seda kahtlust see muidugi ka ei vähenda.

Teema avatud aga käsitlemine jätkub.