Keda solvab Vabadussõja monument?
Rist – solvab ateiste,
Sammas – solvab feministe,
Klaas – solvab karsklasi,
Ainult betoon ei solva kedagi.
Peegelpilt Vabadussõja samba maketist. Foto Virgo Kruve
Mälestusmärgi tööd aktiviseerusid tõepoolest pärast seda kui Tõnismäelt eemaldati üks teine monument. Kusjuures raagus puude korral tuleb kõndida vaid 30 m Kaarli kiriku suunas ja juba hakkabki see klaasist hauatähis paistma. Minu meelest oleks sealt paistvale küljele teha sirbi ja vasaraga poole ehk reevers oleks olnud venelaste sobiv. Siis nad oleksid pidanud ainult natukene pead keerama vanas harjumuspärases kohas ja kõndima umbes 500 m. Igal juhul märkimisväärne, et praegune A. Ansipi valitsus on kõige suurema sammaste alase kompetentsiga: Juhan Partsil (IRL) on lihulast punase kraana kogemus (september 2004. ), Jüri Pihlil(SDE) ning A. Aaviksool oli Tõnismäe demonteerimise kogemus (aprill 2007) ja nüüd Ain Aaviksool (IRL) tellis oma erakonna noorelt Rainer Sternfeldt uue samba kavandamise ja erakonna kaaslaselt Aivar Reivikult (IRL) selle ehitamise. Taolise suure kontsentratsiooni isamaalaste peale oleks olnud äärmiselt kummastav kui sammas ei oleks tulnud risti sisaldav või seda ülistav, sest on ju tegemist lausa kirikus vandumas käinud seltskonnaga (lubasid seda jumala palge ees Eesti rahvast teenida).
Mina toetasin rahaliselt selle ehitamist, sest tookord 2007. juulis seda tehes oli lubadus, et kõigi annetajate nimed raiutakse monumendi lähedale graniidist seinale. Kõlab egoistlikult? Ilmselt jah aga ma olen ka pärast sellest lubadust taganemist ja petta saamist (annetajate nimed maeti paberile prindituna silindris monumendi vundamenti) valminud maitsetu monumendiga rahul.
Põhjus lihtne, minu jaoks tähistab see Eesti edu maha matmise asukohta. alates 2008 I kvartalist on majandus olnud miinuspoolel ja 2008 III kvartalist on Eestis ametlikult majanduskriis. Minu meelest väga sümboolne, et majanduskriisi möllamise ajal sai eliit avada klaasist ja 109 miljonit maksnud ristimärgi ülistamisel ning 12 või rohkema usutunnistuse esindajad selle ümber kooris tseremooniat pidada ning vett pritsida.
2008. suvel kulus 500 krooni päevas tööraha, et PR inimene suudaks rahvale põhjendada kui hea asi see sammas ikkagi olla võiks. Ma ei tea kaitseministeeriumi praegusi kulusid ajupesule aga ilmselt on need samas suurusjärgus. Vähemalt ei tegele kaitseministeerium enam Tallinna ja kogu eesti kalleima muruplatsi ehk tõnismäe haljasalaga. See väike muruplats maksis ikka paar miljonit aastas. Kui ometigi on monument ja selle hooldamine just nimelt kaitseministeeriumi eelarve real ehk siis mis värk, võiks küsida mõni eurooplane, ega mõista taolise monumendi riigikaitselist tähtsust. Vähemalt said autorid selle eest ka risti rinda.
Kui rääkida aga ristiusu riiklikust propageerimisest, mida see ristisammas kahtlemata oleks, siis see on vaid osa riigitelevisiooni vallutanud ususaadetest, ristiusu pühade ülekannetest, hommikupalvusest Vikerraadios, eliidile korraldatavatest tänuhommikusöökidest ja koolides levivast usuõpetusest.
Selle ristiga aga mindi üle võlli ja usu ülistamine muutus naeruväärseks. Olen kuulnud usklike arvuks Eestis vaid 14 protsenti inimestest aga nende mõju on meedias ilmselgelt ülevõimendatud, sest nad on kaaperdanud suure osa poliitilisest eliidist (just selle trooja hobuse IRL-i kaasabil). Kiriku kauge Tallinna linnapea aga saab igalt poolt, et ei osalenud selle fallose ülistamisel.
Kusjuures fallosega seostub ka see, et ajakirjanike teatel kipuvad inimesed seda sammast käega katsuma ja siluma. Mulle meenus selle peale ühe Pariisi maetud kirjaniku haual olev horisontaalne kuju, mida ka käiakse jalge vahelt hõõrumas, et õnne või jumal teab mida saada. See pronks seal on kohe nii läikima löödud, et särab nagu klaas. Ilmselt saavad vaid mehed aru sellest heast tundest kui pihus on midagi kõva. Naiste jaoks jääb see aga selliseks Oooo-ooo unistuseks. Samal põhjusel võluvad naisi ka pika “kaelaga” pillid: kitarr, saksofon.
Olen kirjutanud, kuidas 
